Täitsa talutaval tasemel ulmekas. Millegi uudsega ei üllatanud, aga päris igav kah ei hakanud.

Mõnus komöödia, mis mõjub eriti teraapiliselt siis, kui oma lähisugulased on närvi mustaks ajanud - alati on ju hea näha, et kellelgi on veel ogaram elu, mis sest, et ainult filmis.

Esimese kahe filmiga võrreldes paras pettumus: liiga vähe mõnusat mustat huumorit ning liiga palju lähivõttes hakkimist. Viimasega oli küll sedavõrd üle vindi keeratud, et isegi õudne ei hakanud.

A young woman stops at a rundown roadside diner during a dark and stormy night which sets in motion a series of events that bring out dark secrets, psychological quotes, and more.

Väheke veider, aga täitsa vaadatav film, mis algab, nagu üks klišeeõudukas kunagi, ent osutub siiski millekski natuke huvitavamaks.

Viis lühilugu, kus pealtnäha võhivõõrastel inimestel on mingisugune kokkupuude äsja Los Angeleses mõrvatud noore Krista-nimelise naise surnukehaga. Pea kõik filmi seitse naistegelast on kimpus suurte eraeluliste probleemidega ja unistavad paremast tulevikust (kava.ee).

Võte ühte ja sama lugu läbi erinevate inimeste näidata pole ju iseenesest uus, aga antud juhul tundub päris hästi sobivat. Teemadering on kirju: lisaks läbivale sarimõrvaloole puutub vaataja kokku veel seksuaalse ärakasutamise, prostitutsiooni, sadomaso ja lesbisuhetega. Hea film, aga millestki jääks nagu puudu. Emotsioonist võib-olla? Vaatamata dramaatilistele süžeeliinidele on film natuke liiga kuiv ja dokumentaalimaiguline.

Blogi postitus siin.

Blogi postitus siin.

Päris hea ja pingeline thriller. Kõigi reeglite järgi tehtud: mängus on raha, seks ja räpased saladused ning see, kes kellel tegelikult naha üle kõrvad tõmbab, selgub alles filmi lõpus. Mõnus ajaviide.

Raskemeelne ja vägivaldne Rootsi film. Nagu on ja ei ole ka.

Keskpärane filmike lennukis uitavatest killersipelgatest. Kui ma selline (lennu)katastroofifilmide fänn ei oleks, poleks vist vaevunud lõpuni vaatamagi.

Tõsielusündmustel põhinev ja omajagu jantlik lugu sellest, kuidas austraallased oleks peaaegu untsu keeranud inimese esimeste Kuu pinnal tehtud sammude teleülekande. Sümpaatselt napakad karakterid ja muidu täitsa tore film.

Müstilisulmeline segapudru maailmalõpu ainetel. Süžee on nõrgavõitu, ent head näitlejatööd (Nicolas Cage!) muudavad asja siiski üsna söödavaks.

Vaatasin nädalavahetusel ära Jääaja kolmanda filmi, üle pika aja kinos ja puha, sest tundus, et 3D võiks olla kohaletulemise vaeva väärt. Oligi. Ma vist polegi varem sattunud täispikka filmi kolmemõõtmeliselt vaatama - aga kahtlustan, et sellega võib päris ruttu ära harjuda. Vahe tavalise “lameda” filmiga on umbes samasugune, kui võrrelda nõukaaegsest monomakki kodukino helisüsteemiga ehk hiigelsuur.

Film ise oli kah muidugi armas ja naljakas, saurusete eest minu poolt lisapunktid. Orav, kes ka kahes eelmises filmis oma õnnetut tõru taga ajas, leidis seekord silmarõõmu ja segadust sai selle võrra rohkem. Kõiki kilde ei jõudnud ilmselt esimese vaatamisega tähele pannagi, nii et ma vaatan seda ilmselt paar korda veel.

As the devoutly single Don Johnston is dumped by his latest girlfriend, he receives an anonymous pink letter informing him that he has a son who may be looking for him. The situation causes Don to examine his relationships with women instead of moving on to the next one, and he embarks on a cross-country search for his old flames who might possess clues to the mystery at hand.

Iroonilise alatooniga pealtnäha sündmustevaene ja koguni veniv linalugu, mida on siiski päris huvitav vaadata.

Vaatasin viisakalt filmi lõpuni, aga ei saanudki aru, miks oli vaja kokku miksida keskmiselt igav kontservideo, kaadrid Antarktika-teemaliselt dokkarist ning süžeetu jada erootika ning porno vahel balansseerivaid voodistseene. Kui ma seda omal ajal kinno vaatama oleks näinud, oleks vist üsna tropp tunne küll.