Vaatasin nädalavahetusel ära Jääaja kolmanda filmi, üle pika aja kinos ja puha, sest tundus, et 3D võiks olla kohaletulemise vaeva väärt. Oligi. Ma vist polegi varem sattunud täispikka filmi kolmemõõtmeliselt vaatama - aga kahtlustan, et sellega võib päris ruttu ära harjuda. Vahe tavalise “lameda” filmiga on umbes samasugune, kui võrrelda nõukaaegsest monomakki kodukino helisüsteemiga ehk hiigelsuur.

Film ise oli kah muidugi armas ja naljakas, saurusete eest minu poolt lisapunktid. Orav, kes ka kahes eelmises filmis oma õnnetut tõru taga ajas, leidis seekord silmarõõmu ja segadust sai selle võrra rohkem. Kõiki kilde ei jõudnud ilmselt esimese vaatamisega tähele pannagi, nii et ma vaatan seda ilmselt paar korda veel.